Meil siis elekter olemas, tegelikult põhapäevast juba aga ma ei jõudnud ennem kirjutama, laiskusest pean ausalt ütlema.
Aga tegelikult tahtsin rääkida millestki väga ebameeldivast ja ühtlasi pean võtma tagasi positiivsed sõnad meie naabrite kohta.
Paar päeva varem, enne käesolevat juhtumit imetlesin ma naabrite aknal toataime ja veendusin, et ma pole ainukene koduperenaine kes suudab potililli ära suretada. Nimelt oli teine seal aknal vähe nutune ja närtsinud, aga pühapäeval mööda valdusi kõndides avastasin ma selle sama õnnetu taime ilma potita meie aianugast. Ma ei olnud ka kade ja panin selle taimekese ilusti nende aeda tagasi ja jäin ootama millal see sealt avastatakse. Ei läinudki kaua mil naabripoiss selle sealt leidis ning kukkus sellega mängima ning nagu muuseas lendas see tagasi meie aeda. Seekord ma enam nii rahumeelne ei olnud, no kaua võib veel meie aeda prügimäena kasutada, läksin ja andsin rahulikult selle taime poisile kätte ja soovitasin tal selle siis kas vanaemale või emale anda. Edasi arenesid sündmused kiiresti, nagu viuhti oli vanaema aia ääres ja soovitas minu Poisil mitte aia ääres olla, no pärast ikka parandas end ja ütles ikka, et nagu võid jah see ju sinu kodu nagu aga võõrad ei või (mul oli 2 tädipoega ka seal). Ok meie jaoks oli asi lahenenud, potilill oli tagasi oma peremeeste juures ning sättisime asju kokku et ära sõita. Andsin pisipiigale just tema viimast tissi kui naabermajal uks lahti paiskus ning sealt üks blond noorik välja tuiskas ning otsejoones poiste juurde tormas ning neid sõna otseses mõttes sõimama kukkus nagu oleks nood tema poissi narrinud. Ega ma ka siis kade polnud, soovitasin tal natuke koomale võtta ja lastega mitte niivisi rääkida, lisaks meenutasin talle et probleemiks oli nende õnnetu potitaim ja toonitasin ka et meie aed pole nende prügimägi enam. Oehh kui ma selle kõik olin lõpetanud värisesin vihast nagu haavaleht, läksin tuppa ja nutsin peatäie et siis rõõmsalt teele asuda, Poisile aga on antud raudne keeld naabripoisiga mitte suhelda enam.
Nüüd ei teagi enam mis seisukohta naabrite puhul võtta, olime lahked ja lubasime neil meie krundilt läbi käija naabermajas ehitamas ja tahtsime tulevikus selle raja ainult neile jätta kui nad selle eest ilusti hoolitssevad, aga sellise käitumise puhul ei oska enam öelda kas see nii jääb peab nendega rahulikult rääkima eks näeb....
Järgmine kord oodan juba midagi uut ka siia riputada, näiteks valmisolevas põrandast kui jõuame ja loodan et taolisest seiklusest naabritega ei tule mul enam kunagi kirjutada.
aeg annab arutust :) esmapilgul tontlikud naabrid võivad veel siiski osutuda elamiskõlbulikeks :D kui sa ise vaid tahad. St ise suudad oma tundeid alla suruda või taltsutada. Arvestama pead siinjuures ilmselt sellega, et naabrid on kogu eluks ja usu mind jube on elada, kui pead nendega terve elu vaenujalal olema. Ole esimene, kes teeb katse leida lepitust- istuge maha ja rääkige ja ütle, et see sind ärritas ja et tegeliult tahaksid nendega hästi läbi saada! See nõuab küll suurt julgust, aga usu asi on seda väärt. Tihti jahmatab inimesi see, kui keegi on nendega südamest aus ja tunnistab, et sugugi ei soovi nendega jageleda vaid sootuks hästi läbi saada. Küll nemad ka heldivad ja leiate võimaluse, kuidas toredalt edasi elada. Vähemalt siis neutraalseltki, kui lähedalt läbikäimist ei soovi.
ReplyDeleteMeci007 tänud heade sõnade eest, andsid mulle kindlasti head nõu ja proovingi nendega järgmine kord kui sinna sõidan südamest südamesse rääkida, mul ei ole ju mingit soovi nendega tülli jääda.
ReplyDelete